Kaheksa aasta eest

Möödunud nädal olí üks meeleolukas ja muljeterohke. Ühe nädalaga tegin justkui kogu maailmale ringi peale. Käisin ammuseid radu ja hoopis uusi radu. Kohtusin ammuste teekaaslastega ja veetsin aega kaaslasega, kellega justkui alati oleks koos käinud. Veetsin aega vanematega, kes ei väsi mind üllatamast - iga reis nendega muutub järjest kergemaks, improvisiooniküllasemaks ja -mis-seal-salata- toredamaks. Ja kuigi Håkan on muhe muusik, kes laulab, et olen 16 ja kunagi ei saa sust üle, siis minu südamerahu saabus küll seal Lundi turuhoone prantsuse kohvikus. Olime jalutunud parajalt mööda tänavaid, parke, vaatamisväärsuseid kui istusime maha ühele dringile. Sellest sai õhtusöök, sibulasupi ja mitme-mitme klaasi veiniga. Ei suutnud ka magustoidust ära öelda. Külalised vaheldusid kõrvallaudades kuniks viimaks olime viimastena. Ettekandjad nõnda viisakalt olid juba kogu kassa kokku pannud ja kokad väljateenitud õhtusöögi ära söönud kui meile viimaks väga viisakalt sulgemisest teada anti. Olime käinud juttudega kaugeid ammuseid radu, sekka uuemaidki. Paljud jutud jäid suurema lõputa, sest teine lugu meenus jätkuks. Justkui ammuse sõbraga oleks kohtunud ja see oli hea tunne. Mind hämmastasid mu sõbra kahetsushetked. Kui arve maksmiseks läks, siis nõudis, et õhtusöök tema kulul oleks “sest on mulle selle võlgu”. Protesteerisin, sest ta polnud mulle miskit võlgu. Olime juba ammu tasa. Aga tolle õhtuga liikus veel miski tükk meis paika.

On my way back home #vscocam (på/i T-Centralen)

On my way back home #vscocam (på/i T-Centralen)

Tags: vscocam

Hommikukohvi nautisin jalutuskäigul läbi päikselise Stockholmi.

Hommikukohvi nautisin jalutuskäigul läbi päikselise Stockholmi.

Hommikusel rongisõidul Södertäljest Stockholmi. Igapäevane pendeldamine pole mulle meelepärane, küll aga on teinekord tore kui on teel olles aega on. Rongisõit võtab umbes 50 minutit, autoga saab küll kiiremini, aga arvan, et ka A on selle maa igapäevasest läbimisest väsinud.  Kuniks aga mul parasjagu kõik reisid üksteise järgi on, et ümberlülitamiseks väga aega pole, siis naudin täna seda päikselist sõitu. Täna siis on koosolek pealinnas ja pärast seda lendan koju tagasi. Töötan mõne päeva enne kui koju tulen!

Hommikusel rongisõidul Södertäljest Stockholmi. Igapäevane pendeldamine pole mulle meelepärane, küll aga on teinekord tore kui on teel olles aega on. Rongisõit võtab umbes 50 minutit, autoga saab küll kiiremini, aga arvan, et ka A on selle maa igapäevasest läbimisest väsinud. Kuniks aga mul parasjagu kõik reisid üksteise järgi on, et ümberlülitamiseks väga aega pole, siis naudin täna seda päikselist sõitu. Täna siis on koosolek pealinnas ja pärast seda lendan koju tagasi. Töötan mõne päeva enne kui koju tulen!

Kopenhaagen mulle meeldis kohe väga. Kunsti, disaini ja ilu. Tänavamelu. Head kohvi ja mõnusat sööki. Poodlemist ja jalutamist. Kõike sai nauditud. Hea meelega lähen uuesti.

Vennale!

Vennale!

STAY in Copenhagen

STAY in Copenhagen

Good intentions…

Good intentions…

Ilusa päeva lõpetuseks.

Pilte Kastrupist ja üle silla sõidust.

Lund!

Kohe täitsa välismaa tunne tuli sisse Kopenhaageni Kastrupi lennujaamas olles. Teine valuuta ja teine keel. Meenus, kuidas Kopenhaageni lennujaam on mu teele sattunud päris palju kordi. Ja kui esmasest ilust suutsin mööda vaadata (nimelt väga ilusad toolid on nad sinna reisijatele seadnud), siis ühtäkki avastasin end värava kõrvalt, kus islandi lennukit ootasin. Korraks puges ka toonane islandiärevus sisse. Edasi minnes meenus, et ka just siin imestasime armsa Maarjaliisiga pööraseid toiduhindu teel seiklusrohkesse Kreekasse. Lubasime tol korral siiski mõned palad endale ja nautisime kõrgel lounge’is neid. Need olid aga läbilennud, ei omanud suurt seost paiga endaga. See-eest olen aga siia maandunud ja siit õhku tõusnud mitmeid kordi kui Lõuna-Rootsi asja oli: Malmösse, Lundi. Ja see esimene Rootsi peatükk on ju väga ammune, palju enne neid eelpool mainitud seiklusrohkeid aegu. Need olid ajad, mil kõige ehedamat Rootsit kogesin - idülliline suure pere elu suvel pisikeses kalurikülas, purjekareisid saartele pikniku pidama ja palju muud. Aga ka noorte kultuuriinimeste elu eelpool mainitud linnades, maailmaprobleemide üle mure tundmine, taimetoit ja improvisatsioonkontserdid. Olin noor keskkoolilaps ja võtsin seda kõike iseenesest mõistetavalt. Kuniks üks kord lahkusin suurte pisaratega Kastrupi lennujaama, et mitte enam naasta. Pole olnud iial nii pikka lendu kui tookord koju… Juhtus nii, et too haigla reisibüroo broneeris mulle koha djingis khani hotellis. Pidavat olema hea ja lähedal kursusele. Mind esialgu nimevalik ehmatas, aga nõustusin pakkumisega. Suusapuhkusel vaatasime A-ga filmi djingis khani üleskasvamisest, mis pidi siis valgustama miks kõik sedasi läks ja miks ta sedavõrd suurejooneliselt maailma vallutama asus. Minu meelest oli ikka päris võigas film. Õnneks toas peale temaatilise lasteraamatu miskit teda ei meenuta. Hotell asub aga omajagu kesklinnast kaugemal ja reisibüroo oli rongijaamast takso tellinud - nõnda hilja ei tasu üksi linnapeal konnata. Mina, kes ma hiljuti just Maarjaliisi soovitusel rootsi-taani krimisarja Sild esimest osa vaadanud olin ja seal tolle kahe riigi vahelise suure silla peal üks mõrvatu leiti ning nüüd sellest sillast rongiga alt läbi sõitsin suletud vetsu kõrval seistes ning Rootsi piiril toreda-usin narkokoer meid tervitas ja tolliametnik vetsuukse lahti kuokis, et sealt üks räbala välimusega noor naine leida olin üksjagu nrahul, et takso sai tellitud. Küll aga ootasin ma toda valel pool raudteed - nimelt rongijaama ees taksopeatuses, aktsentidega ja võõramaavälimusega taksojuhid püüdsid mu tähelepanu, hüüdsid ja pakkusid taksot kui neist ebalevalt mööda kõndisin. Kui olin juba omajagu oodanud sius taipasin kaardilt järgi vaadata, kas olen õiges paigas. Loomulikult ei olnud ja seadain end tagasi raudtee kohal olevale sillale imestasdes, kuidas ma kohe ei oska õigesti minna. Veel enne kui pimedas õige tee leidsin heliatas taksojuht ja imestas, kus ma olen. Vaikses pargiservas seisis kaks taksot ja üks must auto - sealt siis väljus ülikonnas kohalik noormees ja tervitas mind nimepidi. Ausalt, veidi kõhe oli. Aga ta oli viisakas hoolimsta et oli mind pea veerand tundi oodanud. Avas ukse ja pugesin koos kottidega tagaistmele. Märkasin siiski uksele kleebitud hinnakurja ja visiitkaarti raadio kõrval. Lühike reis möödus jutustamata, minul tuli kerge paanika kui seis Baliseiklustega liialt sarnanema hakkas, aga sundisin end rahulikuks nibg peagi olime kohal. Tema endiselt viisakas ja mina kiirelt hotelli kaduv…

Rainy day for flying (på/i Stockholm Arlanda Airport)
Olen ikka reisinud ja ise oma reisi korraldanud. Täna aga lähen kursusele ja reisi organiseeris haigla reisibüroo. Sees kripeldab.

Rainy day for flying (på/i Stockholm Arlanda Airport)

Olen ikka reisinud ja ise oma reisi korraldanud. Täna aga lähen kursusele ja reisi organiseeris haigla reisibüroo. Sees kripeldab.
Passport - check!

Passport - check!

Täna läks reisiks. Endale omaselt ei veetnud ma eilset õhtut pakkides - see-eest aga pool ööd. Nimelt olid mulle nädalavahetusel tuuletaskud silma jäänud ja no pidin kohe järgi proovima. Nädalavahetusel ei jõudnud ja kutsusin siis sõbrad külla esmaspäeval. Ja õhtu kujunes omajagu pikaks. Ausalt, siis sattusin neist väga vaimustusse ja otsustasin neid sünnipäevaks ka pakkuda. Südames kohe rahu, sest väike toiduküsimärk on tekkinud sünnipäeva koha pealt - olen sellest lausa undki näinud!
Nüüd on aga aprill täistempos pihta hakanud, ikka ligi 200 km/h.

Täna läks reisiks. Endale omaselt ei veetnud ma eilset õhtut pakkides - see-eest aga pool ööd. Nimelt olid mulle nädalavahetusel tuuletaskud silma jäänud ja no pidin kohe järgi proovima. Nädalavahetusel ei jõudnud ja kutsusin siis sõbrad külla esmaspäeval. Ja õhtu kujunes omajagu pikaks. Ausalt, siis sattusin neist väga vaimustusse ja otsustasin neid sünnipäevaks ka pakkuda. Südames kohe rahu, sest väike toiduküsimärk on tekkinud sünnipäeva koha pealt - olen sellest lausa undki näinud!
Nüüd on aga aprill täistempos pihta hakanud, ikka ligi 200 km/h.

Ah, milline mõnus nädalavahetus!

Kauamagaja rõõm on see, kui päike ka siin Põhjamaal rõdul hommikusöögil sooja pakub. Ehitasime taas käepärasest väikese laua, katsime ta värskelt tehtud müsli, mustikasmuuti ja muu hea paremaga! Olime ühel nõul, et see betoonpõrand just mõnus pole ja läksime poodi õuevaiba järgi. Rõdust vaimustusse sattununa veetsime ka omajagu aega lillepoes. Nüüd siis on seemned mullas ja lillekast ootel.

Pühapäevahommikused sõrnikud söödid asusime koju toodud vaibast õiget tükki välja lõikama. Nii veidra kujuga rõdu pole veel enne näinud, aga lõpuks saime vaiba maha. Mõnus ja pehme!